Þingeyri viikingilaev Vésteinn

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama otsast peale.
Aastal 2005 sattusin tegelikult puht juhuse tahtel (kuigi tegelikult ju ei ole kunagi midagi juhuslikku) osalema Saksamaal toimunud rahvusvahelises projektis nimega Euro-Viking. Seal oli koos 8 erinevast riigist noori ja ka

viking village

viking village

vanemaid inimesi, kes olid tulnud osalema esimesel kahenädalasel Euro-Vikingi projekti viikingiretkel Saksamaal Wismarist, Poola Elblagi. Seda esimest, niiöelda proovisõitu, oldi juba paar aastat ette valmistatud. See oli ääretult tore reis ja sealt sain palju uusi tuttavaid üle kogu Euroopa ning ka Islandilt. Seal puutusin kokku esimest korda viikingilaevadega ja muistsete viikingite kultuuriga. See on pikk jutt omaette, mida seal kõike nägi ja kus me kõik käisime.

Tulemuseks oli see, et kuna mulle see viikingilaevadega meresõitmine kangesti meeldis ja kuna meil siin Eestis ega ka baltikumis minu teada polnud siis veel ühtegi viikingilaeva, tekkis mul mõte uurida muistset puupaatide ehitamise kunsti lähemalt ja ehitada siis Eestisse ja mujalegi baltikumi hulgaliselt viikingilaevu – ja paate, et kõik huvilised saaksid kogeda seda head tunnet, mis minagi sellel viikingiretkel Saksast Poola.

2006 aastal aitasin korraldada sellise kahenädalase viikingiretke Eestis. See oli osa samast Euro-Viking projektist ja enne Eestisse tulekut olid need spetsiaalselt ehitatud viikingilaevade koopiad sõitnud juba 2 nädalat Leedus ja 2 nädalat Lätis. Meie projekti osa jäi augusti lõppu – septembri algusesse. Sõitsime Tartust mööda Emajõge Peipsi peale ja seal Vasknarva poole.
Sellelt retkelt lahkusin enne lõppu, et teha etevalmistusi Islandile kolimiseks. Nimelt ei olnud toona Eestis huvi viikingilaevade ehitamise vastu kuigi suur ja ega ma osanud siis hästi ka kuskilt siin pihta hakata. Euro-Vikingi retkelt head tuttavad Islandilt rääkisid, et neil on ammu plaanis juba omale viikingilaev ehitada ja sellega siis mööda fjorde ja ookeani sõitma minna. Et mine tea, ehk saab Leif Eriksoni jälgedes ka Gröönimaale põrutada kunagi.
Mina muidugi haarasin sõnast ja pakkusin välja, et tulen aitan neil Islandil seda laeva ehitada. Mõeldud, tehtud. Ja nii reisisingi 2006 aasta oktoobri algul Islandile laeva ehitama. Viikingilaevade ehitamise teoorias olin juba üsna kodus, olin lugenud oma tosin raamatut nii muinaslaevade kui ka kaasaegsete puulaevade-paatide ehitamise kohta. Ja minu arvates, ega selle 1000 aastaga puupaadi ehitamises palju muutunud tegelikult ei olegi, kui võtta see vana hea klinker-tüüpi plangutusega puupaat. Põhimõtted on samad, materjalid ja igasugused nõuded-standardid-direktiivid on lisandunud, mis asja ohutumaks peavad tegema. Kas teevad ka, see on iseasi sest iga laev on võimalik põhja lasta kui oidu ei ole peas.

Ehitasime laeva kahekesi koos kohaliku meistri Valdimariga, saime nõu vanadelt paadiehitajatelt, kes veel mäletasid, kuidas puupaate ehitati vanadel aegadel Islandil. Neid vanu meistreid oli vähe järgi ja needki olid üle 80-90 eluaasta vanad. Puupaate tehti Islandil viimati nii 60 – 70 aastat tagasi, enne kui metall ja plastik peale tulid.

viikingitorn

viikingitorn

Läks ligi poolteist aastat Islandil kuni laeva ehitamise projekt tegelikult peale hakkas. Tellisin materjalid Eestist laevaga kohale. Islandil ei ole nimelt puid peale põlvekõrguse põhjala kase põõsastiku. Sealne kohalik naligi on, et kui Islandil metsa ära eksid, siis tõuse püsti.

Laeva joonised sain Norrast, Oslo viikingilaeva muuseumist. Töödega alustasime 2008 aasta veebruaris ja laev valmis 2008 suve alguseks koostöös Thingeyri mittetulundusliku viikingiorganisatsiooniga West Vikings. Selle laeva disaini eeskujuks oli Gokstadist leitud 1100 aasta vanune ja 24-meetrine Gokstadi viikingilaev, mille pikkust sai vähendatud poole võrra ja mis tuli ümber disainida vastavaks Islandi väga karmidele laevaehituse ja meresõiduohutuse nõuetele. Kogu laev tuli tegelikult algusest peale disainida ja projekteerida nii, et laeva algne kuju, küll poole jagu vähendatuna, säiliks. Laev läks pidulikult vette juuni alguses 2008 aastal ja see oli kõigi kohalike jaoks suur sündmus, loomulikult ka minu jaoks. Laeva nimeks sai Vesteinn.
Praegu seilab see laev Islandil merd ja teeb viikingiretki ümberkaudsetes fjordides. Selle laevaga on plaanis teha millalgi ka viikingiretk Gröönimaale Erik Punase ja Leif Eriksoni jälgedes.

Nii saigi minust muinaslaevade taaselustaja. Nüüd siis on see ära räägitud. Minu käest on ka küsitud, et miks just viikingilaevad. Olen selle üle mõelnud ja vastuseks on enda jaoks, et muinasaja veidi müstiline aura pluss viikingilaevade väga oluline roll muistsetel aegadel pluss nende laevade suurepärane disain ja vorm, see pehme joon ja see ilu, teevad neist minu jaoks hea loomise ja eneseväljenduse vahendi. Viikingilaev on nagu suur skulptuur, millel on ka suur praktiline väärtus sellega muistsete viikingite kombel seilamise kogemuse näol kõigile, kes huvi tunnevad ja söandavad 🙂

Siin allpool veel mõned pildid ja lingid seoses Islandi viikingilaeva projektiga.

Viikingikapten

Viikingikapten

Youtubes viikingilaeva vettelaskmise uudised Islandil:
http://www.youtube.com/watch?v=TvEcaAZG2AE

nagis pildid laeva ehitamisest: http://nagi.ee/photos/antikreem/sets/106541/
ja video ehitamise ajast ka: https://www.youtube.com/watch?v=ro2w2C7fP94

Ja siin on veel pilte Islandi hetkel ainukesest sõitvast viikingilaevast, sealsest viikingikülast  ja viikingielust, mille sees olen isegi elanud ja olnud: http://www.thingeyri.is/myndaalbum/dyrafjardardagar

 

Love is everything